Süstadega Pakritel – mai 2010

21. – 23. mai 2010

MARSRUUT
Tallinn – autodega Kurkse – süstadega saartevahelisele maaribale – jalgsi Suur-Pakri põhjaosa (sõjamasinate kalmistu, lennukipommid, pommiaugud, vaatetornid) – jalgsi Suur-Pakri lääne- ja lõunaosa (sõjaväeosa, läänerannik, Asby rannaküla, kirik ja surnuaed, Storby Suurküla) – süstadel saari ühendava silla alt läbi – ümber Väike-Pakri põhjaranniku astangu – Peeter I muul – paekarjäär – jalgsi Väike-Pakri põhjaosa (astangu all ja peal, suurtükipesad, vaatetorn-majakas) – jalgsi Väike-Pakri idakallas (Väikeküla Lillby, Nymani talu, kirik ja surnuaed), osa gruppi sõjaväelinnakus saare põhjaosas – süstadel Kurkse; osa gruppi väikesaar saartevahelises väinas – Kurkse – autodega Tallinn.

ETTEVALMISTUS
Sügistalvel võtsime plaani, et üritame saartele minekut 2010. aasta maikuus, enne kui tihe suvehooaeg algab. Valik langes nädalavahetusele 21.-23. mai, nädal varem olid plaanitud Eesti meistrivõistlused jalgsi-mägimatkatehnikas. Peale osade esialgsete tulijate äralangemist ja uute tulijate liitumist saime grupi suurukseks 11 inimest.

PÄEVIK
21. mai (R)
Aleksei ja Aleksander sõitsid Aleksei BMV-ga 16.05 Kotzebuesse, parkisid auto maja taha. Sõitsime 4-kesi meie Fordiga Kurksesse, 17.05 seal. Ain, Antti ja Uuve olid Aini autoga (süstad järelhaagisel) umbes 20 minutit varem kohale jõudnud. Sättisime süstad valmis. Olin Veldaga paaris, Aleksei Aleksandriga ja Ain Uuvega. Autod jätsime sadama parklasse, tasusime 30 krooni ööpäeva eest auto kohta. Oli tõusnud kerge loodetuul, ajas sääsepilved laiali.

18.20 saime kolme süstaga sõitma, Antti jäi Kurksesse Karu punti ootama, Karu ei saanud enne 17.30 Tallinnast välja sõita. Kerge vastutuul, umbes +20C, lainetus väike. Sõitsime saartevahelisse väina, möödusime seal kärarikkast linde täis väikesaarest. 19.35 randusime saartevahelisel kitsal maaribal, rohkem Suur-Pakri pool. Läksime kohe kuuekesi Suur-Pakri põhjaosa avastama. Liikusime saare idakaldal, seal on ulatuslikud klibuluited, kivide värv varieerub valgest tumepruunini. Üks kaatriseltskond pidas kaldal piknikku. Külastasime vanade sõjamasinate kalmistut, seal ümber on palju pommiauke, lennukipommikesti ja muud metallirisu.

Ronisime roostetanud vaatetorni, mis on samaaegselt meremärk, ületasime servapidi vesise luha, korjasime tee jaoks nurmenukke, möödusime roogukasvanud kallastega ja luikedega järvest, ronisime kõrgesse vaatetorni (teine meremärk). Ain sai sealt telefoniühenduse Anttiga, Antti ühesel ja Karu punt kahel kahesel süstal lähenesid laagrikohale, olid korra liigselt Väike-Pakri poole kaldunud.
21.30 saime laagripaika tagasi, Karu punt oli veidi varem sinna jõudnud. Telgid üles, söök priimustel, Velda praadis pannil vorste. Palju sääski, õnneks puhus loodetuul neid veidi laiali. Öörahu 23.30 lindude kära saatel. Saartest põhja pool reidil seisvatelt laevadelt kostus aeg-ajalt metalset kriginat.
Õhtul läbisime süstadel 8 km ja jalgsi 5 km.

22. mai (L)
Kui 5.50 paiku põiekal käisin, oli päike juba tõusnud, mere kohal tihe udu, rohi kastest märg. 8.00 paiku hakkasid Ain jt priimustega toimetama, enamus saime alles 8.20 paiku telkidest välja. Ilm ilus, päike kõrgel, kuid loodetuul oli võrdlemisi jahe.
10.00 suundusime jalgsi Suur-Pakrile, telgid jätsime üles. Liikusime saare lääneosas oleva mahajäetud sõjaväeosa poole. Roostunud järve ja mere vaheline tee oli porine, sellele oli värskelt sõitnud traktor tublisti kaasa aidanud. Tee serva jäid suured roostetanud lennukipommide sihtmärgid, suur rändrahn, millele püüdsime mitmel erineval viisil ja marsruudil otsa ronida, enamusel see õnnestus. Umbes 5m kõrguse rahnu põhjakülg on tihedalt kuulidest täksitud.

Üksikute puudega rohuväljad olid kohati vesised, sõjaväeosa hooned ja punkrid lagunenud, müüride vahel kasvasid ligi 20-aastased puud. Edasi suundusime saare lääne-edelakaldale ja liikusime seda mööda kagu suunas. Saime enamasti kuiva jalaga läbi, kaldast eemal oli metsaalune märg. Kaldaribal leidus nii pomme kui muud metallirisu, pommiauke, palju lindude ja ka ühe metssea jäänused, palju rämpsu laevadelt. Kaldariba roostunud kohad olid vesised, ülepääsemiseks viskasime ronte jalge ette. Asby rannakülas oli kunagi tihe hoonestus, mis nüüd on kõik varemetes. Külatänavad on piiratud kiviaedadega, püsti on ka paar korstnajalga. Üle rohuste aasade liikusime saare lõunaosas oleva kiriku ja surnuaia juurde.

Katuseta kiriku torn ja müürid olid tellingutes, neid mööda saime torni otsa ronida. Kõrval lauavirnal istudes ja päevitades jõime kaasavõetud õlut, pehmel pinnasel liikumine on üpris väsitav. Põhjapoolset teed mööda lähenesid kirikule kolm matkajat (üks mees ja 2 naist), neid oli Kurksest paadiga saare idakaldale toodud (seal seisis ka traktor), pidid homme õhtul järeletellitud paadiga uuesti mandrile tagasi saama.
13.10 hakkasime põhja poole süstade juurde tagasi liikuma. Tiheda hoonestusega Storby Suurküla on samuti varemetes, üpris suurte lehtpuude all, rohtunud kiviaedade ja külatänavate vahel. Saare keskosas otsisid kaks jalgratastega meest lagedal rohuväljal pommiaukude vahel kobedamaid metallitükke. Veidi edasi oli kokku kuhjatud suur hulk miine, mürske, torpeedosid ja sõjamasinate romusid.

Mudast järveäärset teed pidi saime 14.45 laagripaika tagasi. Sõime suppi, päevitasime, enne telkide kokkupanekut lasime veidi leiba luusse.
16.05 saime süstadega sõitma, möödusime kaarega saartevahelisest maaribast lõuna poolt ja sõitsime tammiosasid ühendava lagunenud silla alt läbi. Silla all oli päris tuntav vastuvool, põhjapoolne merepind oli kõrgem. Möödusime uppunud laevavrakist, millest ainult vööriosa veepinna kohale ulatus. Suundusime ida suunas ümber Väike-Pakri põhjaranniku. Põhjarannikuks on 11-13 meetri kõrgune paeastang, millest on suured paelahmakad servapidi merre kukkunud. Kerge loodetuul, lainekõrgus kuni 30 cm, ilusad vaated. Peagi hakkas paistma Pakri poolsaar suurte tuulegeneraatoritega ja Paldiski linn. Möödusime Peeter I muuli algusest, mis on kohe paeastangu lõpus, selle järel otsisime randumiskohta. Randusime 17.40 mõnisada meetrit lõuna pool, suure paekarjääri lõunaservas.

Panime kohe telgid üles, kuna oli kartus, et võib vihmale minna. Süstad keerasime kummuli. 19.00 suundusime kaldaribal saare põhjaotsa poole. Vaatasime pankrannikut alt veepiirilt, mõned eesotsas Ainiga turnisid paeseinast üles, enamus tõusis astangule karjääri servast. Astangul on tihe kadakapõõsastik. Naised pöördusid laagripaika tagasi, hakkasid õhtusööki valmistama. Mehed suundusime edasi, pidime ettevaatlikud olema, et mitte suurte paelahmakate kombel astangult alla pudeneda. Möödusime suurtükipesadest ja turnisime kõrgele tornile, mis on samaaegselt meremärk ja päikesepatareidel töötav majakas. Tagasi laagripaiga poole liikusime kaldast eemal suurel pinnaseteel. Kui 20.25 kohale saime, olid naised juba õhtusöögi valmis teinud, pannil küpsesid üha uued vorstid. Oli tuulevaikne, sääsed tungisid hordidena kallale. Söögi kõrvale ja peale jõime õlut ja veini, veidi hiljem ka kisselli. Plaanisime ka lõkke üles teha, kuid kõik olid parasjagu väsinud, lõke jäigi tegemata. Öörahu 22.00. Lõi välku ja müristas, kuid vihma ei tulnud. Paldiski sadamatest kostus mehhanismide müra.
Päevaga läbisime jalgsi 20 km (sellest ennelõunal 15 km) ja süstadel 9 km. Ilm ilus, päikseline, kerge tuul.

23. mai (P)
Tõusime 8.00 paiku, öösel polnudki sadanud. Päike paistis, oli tuuletu, mõned mehed karastasid end merevees. Sõime, korjasime telgid ja muud asjad kokku ning panime kummuli süstade alla, kuna kartsime, et võib sadama hakata. 10.00 suundusime saart avastama, taevas oli pilviseks tõmbunud. Karu punt sõitis süstadega lõuna poole kirikut vaatama, Veldaga läksin samasse maad mööda, ülejäänud suundusid lääne poole sõjaväelinnakut vaatama, kuna Ain ja Antti olid sügisel kiriku juures juba käinud. Lillby Väikeküla põhjaservas talu juures kohtasime minu kunagist töökaaslast Nymanit, kes on nüüd 6 aastat saarel elanud. Talle tagastati tema rootsi esivanemate maad, algul oli ta saarel päris üksi, nüüd on paar püsielanikku saare lääneossa juurde kolinud. Nyman on habetunud, enamuse eluks vajalikust saab saarelt, tal on ka töökorras traktor ja võimas kaarutaja. Mõlemal saarel pidi olema kümmekond põtra, kelle hävitustööd puude ja põõsaste kallal võis kõikjal näha.
Kiriku juurde saime 10.45, veidi peale Karu punti.

Teel möödusime suurtest heinapallidest, mida kohalikud pudulojused (ilmselt lehmad ja hobused) olid korralikult räsinud. Kirikust on alles ainult kellatorn koos töökorras kellaga, kiriku vundamendi vahele on pandud mõned pingid. Mitmed kirikuaias olevad hauad on korralikult hooldatud, torni seinte vahel oli stend ülevaatega koha ajaloost. Üle kiviklibust rannavallide mere äärde viiv rada on suuremate kividega sillutatud. 11.40 saime süstade juurde tagasi, üsna kohe saabusid ka sõjaväelinnaku külastajad, linnak oli sel kevadel osaliselt põlenud. Läksin põlvini merre ja kastsin end üleni, vesi oli üpris külm, tõmbas kohe jalad kangeks. Sõime suppi, taevas oli lauspilves. 12.50 saime süstadele, meri oli rahulik, peaaegu tuuletu, tunni pärast saime juba Kurkse sadamasse. Karu punt oli juba üle poole tunni seal, olid vahepeal kahe saare vahelises väinas linnusaare juures käinud.

Oli pilvealune, + 17C. Kogu matka jooksul ei saanud me piiskagi vihma.
Päevaga läbisime jalgsi 5 km ja süstaga 8 km.

Matkal läbisime jalgsi kokku 30 km ja süstaga 25 km.

Raivo
27. mai 2010

Kõiki pilte saat vaadata siit: Pakritel 21-23.05.2010

pixelstats trackingpixel

Rubriigis: Uudised,Toimunud matkad | 30. mai. 2010

Eesti Matkaliit