Süstadega Kasaril – september 2010

SÜSTADEGA KASARIL 18. – 19. september 2010

Osavõtjad: Lea, Lennart, Mart, Merike, Antti, Uuve, Luule, Kattri, Greete, Liivi, Raivo, Ain

MARSRUUT: Tallinn/Nõva – autodega Sipa – süstad maha – autodega Kasari, Rauno talu – Rauno autoga Sipa – süstadega alates Sipa sillast Kasari (Teenuse) jõel (madal, kivine, paljude lagunenud tammide ja koolmekohtadega, pilliroogu ja järvkaislaid ehk rahvapäraselt kõrkjaid täis) Tolli – Teenuse (ööbimine Teenuse mõisa pargis) – Kastja (sealt alates jõgi lai ja rahulik) – Vigala jõe suue – Kasari uus sild – Rauno autoga Rauno talu – autodega Tallinn/Nõva

ETTEVALMISTUS

2010.a. juuli lõpus, peale Antti ja teistega sooritatud süstamatka Haapsalust läänerannikule kuni Matsalu laheni, käis Karu meil maal välja idee teha veel üks süstamatk kuhugi meresaartele augusti lõpus, ärgitas mind Aini käest võimalusi uurima. Rääkisin Ainiga augusti alguses, ta oli asjaga päri, esimene sobiv aeg oli septembri esimene nädalavahetus. Potentsiaalsed osalejad olid spordiklubi „Kolepaha” liikmed, Kattre ja Luks. Oma osalemises olin veidi kahtlev, kuna see oli nädal enne Tallinna jooksumaratoni, kus tahtsin esimest korda elus selle distantsi läbida. Anttiga nõupidamise järel pakkus Ain süstamatka sihtkohaks Naissaare.
Augusti keskpaiku selgus, et septembri algul siiski ei saa sõita, Aktiivne Puhkus sai mingi tellimuse. Järgmine võimalik aeg oli kaks nädalat hiljem, see sobis ka mulle paremini, kuigi veidi kahtlusi tekitas, kas nii kauaks jätkub merel sõitmiseks soodsaid ilmu. Otsisin veel kaaslasi.
14. septembril saime kuuekesi (Kattri, Ain, Antti, Karu, Lea ja mina) minu töö juures kokku, uurisime ilmateadet ja leppisime kokku, mis varustuse ja toiduained keegi kaasa võtab. Kuna „windguru” ennustus nädalavahetuseks oli suht kehv (tuulepuhangud edelast-läänest kuni 11 m/sek ja vihm), otsustasime, et Naissaarele ei lähe. Arutasime Hobulaiu-Vormsi varianti algusega Haapsalust, veidi ka mõnele jõele minekut, kuid kindla otsuse pidime langetama 2-3 päeva hiljem, kui on selgunud täpsem ilmaennustus. Matka plaanisime alustada laupäeva hommikul, kuna reede õhtul peale tööd ei jätku enam valget aega. Nimekirjas oli meil 13 osalejat, kuid Lea, Liivi ja Allan olid veel kahtlevad.
15. septembril ütlesid Lea ja Liivi, et nemad osalevad, kuid Allan ei tule, seega on meid 12. 16. septembriks oli ilmaennustus veelgi ebasoodsamaks muutunud. Hilisõhtul arutasin Aini ja Anttiga Skype’s võimalusi, otsustasime et merele ei lähe. Jõgedest arutasime mitut varianti (Valgejõgi, Jägala, Keila, Kasari), valisime lõpuks Kasari (Teenuse) algusega Sipal, kuni Kasari sillani oli sealt 40-45 km, just parasjagu sõitu kahe päeva jaoks. 17. septembril sain Annikalt Kasari lähedal Matsalus elava Rauno telefoninumbri. Helistasin Raunole, ta oli nõus, et jätame autod matka ajaks tema juurde. Õhtul pakkisime asju, Lea ostis pühapäevased toiduained kogu grupile, laupäevased ostsid Kattri ja Karu.

PÄEVIK

18. september (L)
Tõusime Liiviga 6.00, sõime ja tassisime asjad VW-le. 6.50 hakkasime sõitma ja 20 minutit hiljem olime Kalamajas Lea maja juures, Lea juba ootas meid. Mustamäe ja Kadaka puiestee kaudu sõitsime kolmekesi Pärnu maanteele, Märjamaal pöörasime Koluvere poole. Seni oli ilm ilus, kuid just enne Sipale jõudmist hakkas vihma sadama. Sipa silla juurde jõudsime 8.10 Aini ja Karu pundi kannul (nad olid 7.15 Tallinna servas kokku saanud ja koos sõitnud), Aini auto taga oli haagis 6 süstaga. Mõni hetk hiljem jõudsid Sipale ka Kattri ja Luks.

Vihmasajus tõstsime süstad ja kaasavõetavad asjad silla juurde jõe paremale kaldale. Kõigi nelja autoga hakkasime (Ain, Kattri, Mart ja mina) 9.15 Koluvere kaudu Kasarisse sõitma, sealse vana silla (see oli 19. sajandi lõpus Euroopa pikim raudbetoonsild) juures uurisime maaletulekuvõimalusi. Silla all oli võimalik randuda küll, ainult autoga polnud seal head ligipääsu. Seejärel sõitsime umbes 1 km kaugusele Rauno talu juurde ja parkisime autod maja kõrvale. Arutasime just, millise autoga tagasi Sipale sõita, kui Rauno pakkus, et viib meid ise oma autoga ära. Nii läkski ja 10.20 olime teiste juures tagasi. Süstad olid kõik juba sõiduvalmis seatud.

10.30 saime järgemööda veele või õigemini sellele õhukesele veekihile, mis pilliroo ja kaislate vahel kivist põhja kattis. Olin koos Leaga süstas, Liivi oli Ainiga, Kattri Uuvega, Luks Anttiga, Karu Lennarti ja Grete Mardiga. Kohe pidime süstasid mööda põhja edasi lükkama hakkama. Otsisime kaislate vahel kohta, kus veevool kõige suurem tundus olevat, seal oli tõenäosus mõne kivi otsa või lihtsalt põhja peale kinnijäämiseks kõige väiksem. Enamasti tundus, et liigume vesisel heinamaal, edasisaamiseks lükkasime aeruga põhjast või tirisime end puhmastest edasi.
Jões kasvavad ulatuslikud pilliroo ja kaislate tihnikud asendusid aeg-ajalt lühikeste, enamasti vaid paarikümnemeetriste vaba vee laikudega. Tihti sattusime tihnikutes tupikusse, seetõttu oli hea, kui hargnesime, keegi ikka leidis enam-vähem talutava läbipääsu. Õnnetuseks oli jõepõhi sageli teravate kividega kaetud ja jõel oli ka palju lagunenud tammisid. Kiviste lõikude ja tammide ületamiseks oli pea ainus võimalus süstadest välja ronida, neid mööda põhja järele lohistada või ka tõsta, et süstad kivide vahele kinni ei jääks ja viga ei saaks. Õnneks oli vesi soe, jalgu krampi ei tõmmanud. Meie ülekuumenemise vältimiseks avanesid aeg-ajalt ka taevaluugid ja meid valati jahutava vedelikuga üle, nii et peagi polnud meil vaja muretseda mõne koha kuivana hoidmise pärast.

Eelkirjeldatud tegevust jätkus meil tundideks, rutiini lõhkus vaid lõunapaus ühe koolmekoha juures tammeallee all. Peatusime seal 14.00-15.10 ja nautisime Kattri ja Luksi valmistatud roogasid, mille põhiosa moodustasid läätsesupp mitmesuguste lisanditega (porgand, sibul, kartul, porru, ingver …), omavalmistatud leib, kook ja pasteet mandlitest ja avokaadost, mida täiendasid maitseroheline(-sed), küüslauk jmt. Märgades riietes hakkas kaldal üpris jahe, panin üht-teist selga juurde. Väike kurguvalu ja nohu kippusid kimbutama.

Edasisõidul muutus jõgi tasapisi siiski veidi laiemaks ja veerohkemaks, esines juba mõnesajameetriseid vaba vee välju. Suuremat veerohkust ilmutasid ka taevaluugid, fotokat põue peites püüdsin seda veidigi läbiligunemisest säästa. Jõekallastel märkasime kalamehi, kes meie lähenedes targu õngekonksud veest välja tõmbasid.
Lõpuks jõudsime Teenuse asula vahele ja mõni minut enne 18.00-i tõmbasime süstad mõisapargi juures kaldale. Aini GPS-i kohaselt olime jõge mööda läbinud 19,7 km. Teenuse mõis, kus praegu tegutseb raamatukogu, oli suletud. Küsisime telkimiseks luba mõisa kõrvalmaja elanikelt, lubati tingimusel, et me liigselt lärmi ei tee, tasu ei tahetud.
Panime telgid üles, vahetasime kuivad riided selga, puude vahele tõmbasime nöörid riiete kuivatamiseks. Õnneks ei sadanud, veidi oli ka päikest. Valmistasime priimustel õhtusöögi, saime kõhud korralikult täis, suur hulk makarone ja kisselli jäi ülegi. Mekkisime ka kangemat kraami, kuid eriti isu selle järele polnud. Vihmasadu peletas meid juba 20.30 telkidesse, vapramad vaaritasid siiski veel pannkooke. Öörahu 22.30 paiku, vihmahood jätkusid, õnneks oli soe, umbes kümmekond kraadi.

19. september (P)
Öösel 2.30 läks Liivi põiekale, Leaga ärkasime ka selle peale, kobisime samuti välja. Sadu oli lakanud, tuulevaikne, taevas peaaegu selge, puuvõrade vahel oli selgelt äratuntav vaid Orioni tähtkuju. Õhtul puuvõrade vahelt paistnud kuu oli kadunud. Enne järgnevat uneetappi viis Liivi läbi teoreetilise kiirkoolituse aerutamise tehnikast.
Hommikul ärkasime 7.00 paiku, oli soe ja ka päikest oli näha, kuid ikka vihmane. Ain, Antti ja Uuve panid priimused üles, sõime õhtuseid toidujääke, lisaks võileibu ning putru moosiga. Ööga oli umbes 10mm vihma sadanud, oli hea, et õhtul süstad kummuli keerasime. Proovisime veel nööril riideid kuivatada, kuid vihmasabinad võõrutasid meid sellest tegevusest. Telgid panime vesimärjalt kokku.

Jõele saime 9.30. Eilsega võrreldes oli igav sõita, jõgi muutus üha laiemaks ja oli päris hästi läbitav, vaid mõnes kohas tirisime süsta läbi kaislatihniku ja kriipisime kividel süstapõhja. Süstast välja pidime vaid korra ronima, see oli vajalik vanast lagunenud veskitammist mööda pääsemiseks. Tassisime süstasid kaenlas 60-70m, see oli märjal rohul ja libedatel kividel päris raske tegevus. Suurimat ebamugavust põhjustasid sagedased vihmahood ja üha tugevam vastutuul. Vaatamata tihedalt kinnitõmmatud süstapõlledele polnud meie ihul peagi ühtegi kuiva kohta, tagumik oli loksuvas veeloigus. Tasapisi ilm siiski paranes ja vihmahood jäid harvemaks, läänekaares oli pilvede vahel ka päikest näha.

Liivi juhtnööride järgi õppisin koos Leaga õiget aerutamistehnikat. See oli üpris suurt pingutust nõudev, kuid võimaldas tunduvalt kiiremini edasi liikuda. Laial jõel oli hea võidu kihutada ja teistel süstadel sõidurütmi segiajamiseks tüüre veest välja tõsta. Sõime ühe jõekaldal kasvava õunapuu all vette kukkunud õunu, olid veidi hapud. 12.15 saime Vigala jõe suudmesse, süstad kõrvuti veel hulpides tegime seal puhkepausi. Jõgi muutus sealt alates 60-70m laiuseks ja Vigala suudmekohal pidi olema kuni 9m sügav! Näksisime komme, vorsti ja juustu. Kui Liivi ja Ain meile järele jõudsid (Ain oli GPS-il akusid vahetanud), jõime ka Liivi kokpitist võetud õlut. Kokpiti kummikate kukkus kogemata vette ja kadunud see oligi!

Edasisõit laial jõel kulges viperusteta, liikusime kiiresti, ilm muutus üha ilusamaks. Üllatuse pakkus Kasari vanale sillale eelnenud lõik: kaislatest vabal parempoolsel kitsal jõeharul oli tamm, selle 70-80cm astang ja vahused seisulained olid selle matka kõige ägedamad, kuid läbisime need probleemideta. Antti ja Luks eksisid laiale vasakpoolsele jõeharule ja said tükk aega kaislates rüseleda. 13.40 maabusime kõik Kasari uue silla all paremale kaldale, Aini GPS-i kohaselt läbisime hommikuga 20,9 km.
Tassisime süstad kõrgemale päikese kätte, tõstsime asjad välja ja puhastasime süstasid, vahetasime riideid, tegime portreepilte. Kavatsesime just jalgsi autodele järele minema hakata, kui juhuslikult möödasõitnud Rauno meid märkas, ta viis meid neljakesi enda talu juurde. Ain kinkis Raunole väikese Strohi. Rauno sõnul pidi alates 10. juulist Matsalu laht avatud olema, lindude pesitsusaeg on läbi, siis võib seal ka süstadega sõita. Ta kutsus meid edaspidigi endale külla, võime ka tema seitsmes toas öömaja saada.

Lea valmistas silla juures lõunasöögi (supp, tee, võileivad, maiustused), Ain süütas silla all prooviks säratule, see põles ligi minuti erkpunase kaarleegiga. Ilm oli vaatamata väikestele vihmasabinatele ilus päikseline, veidi tuuline, 15 kraadi sooja.
Asjad koos, asusime järgemööda koduteele.

Matkal läbisime süstadega 41 km.

Raivo
24. september 2010

Kõiki pilte saat vaadata siit: Kasaril 18-19. sept. 2010

pixelstats trackingpixel

Rubriigis: Uudised,Toimunud matkad | 26. sept.. 2010

Eesti Matkaliit