Räätsamatk 14.01 Kakerdaja rabas

Kõikidel on praeguseks kuupäevaks jõulu- ja aastavahetuse peod juba ära peetud. Kellel see seni tegemata, olime ikka meie! Meie, kes me ise pakume sellisteks puhkudeks aktiivset tegevust.

Jaanuari alguseks olime teinud plaani – ka ise trendiga kaasa minna, puhata suure jõulusöömingu asemel aktiivselt ja mõnusalt!

Vihmasel pühapäeva hommikul (14.01.2007) võtsime autodega suuna Kakerdaja raba poole. Kirjeldused, mis eelnevalt läbi tudeeritud, lubasid maksimaalseid elamusi maksimaalsetes tingimustes. Puutumatu, rohkete laugaste, kaheastmeline kõrgraba – kus turbakihti pea 8,5 m., nii kirjeldas Fred Jüssi oma Kakerdaja raba elamusi. Raba suurus ulatumas kuni 2400 hektarini.


Mida enam Kakerdaja poole, seda lumisemaks muutus mets, vihm asendus tasapisi lõrtsi- ja lumesajuga. Jõudnud RMK autoparklasse, olime ümbritsetud tõelise Eestimaa lumise talvega. See ei ole muuseas nali, lund oli igal pool – raagus puudel, kuuskedel ja mändidel! (Jaanuarikuu rabapilte…)

Rabas tõelisteks abimeesteks osutuvad räätsad (vanasti ka soorajad- milledega käidi rabas marjul ja sooheinamaadel ka heina tegemas) jagasime paarikaupa laiali ja juba “räätsatasimegi” raba loodeservast, Kakerdaja järve poole. Kakerdaja järv muuseas, peaks olema happeline, ainult sademetest ja sooveest toituv 5m sügavune umbjärv. Kakerdaja raba ise aga olevat nime saanud linnu järgi, keda rahvasuus tuntakse ka karbasena. Tegemist võib olla järvekauriga, kellele on iseloomulik väga vaevaline käimine või siis „kakerdamine“, mis ongi põhjust andnud neid sedaviisi kutsuda. Seevastu on järvekaur aga tõeliselt hea kalapüüdja.

Raba laudteelt kõrvale astudes, tunneme kuidas jalge all olev maapind muutub aina vetruvamaks. Tekib tunne nagu kõnniks vee ja maa piirimail, ei saagi täpselt aru kuhu parajasti astud? Ümberringi on kiduramatest kiduramad nn. tavalist tõugu männid – milledest kohati ka lapsed üle vaatavad, paarikümne cm kõrgusteks kasvavad vaevakased ja siit sealt paistab lume alt teisigi rabataimi. Eriti äratuntavaks teeb ennast muidugi sookail, mille intensiivne lõhn tungib jõuliselt kõikide ninna.

Tänu jalas olevatele räätsadele saame liikuda aina edasi, Kakerdaja järve poole, jättes maha terve ja puutumatu raba!

Järve äärde jõudes tekib ilma sundimata kogu seltskonnas peatusmoment.

See mida silmad näevad – lihtsalt nõuab vaatamist!

Peale pausi otsustame ühisel nõul liikuda ümber järve, teeme laugaste vahel sikk-sakke.

Raba on otsustanud meid proovile panna, tuiskav lumi ja tugev tuul tekitavad terava külma ning märjaseguse tunde nii näos kui riietel. Käsi tõuseb iseenesest näole varjuks.

Peagi jõuame välja Hiiesaarele, kus suuremaks kasvanud puud annavad pisut tuulevarju. Seljakotist välja ilmuv soe tee ja saiakesed kuluvad praegu hädasti marjaks ära! Peale teepausi veel üks magus komm ja hakkame edasi liikuma. Kõige ees liiguvad Ain ja Tiina. Sulpsti ja mõlemad jalgupidi laukas, põlvedeni puha turbased ja märjad. Säärte ümber kaitseks pandud säärised hoiavad õnneks ära suure vee sattumise saabastesse. Mis siis ikka, rabas vaadaku igaüks ise, kuhu oma jala paneb!

Mõned meist pööravad seepeale saapaninad kohe laudraja poole. Vintskemad, aga jätkavad siiski räätsadega mööda raba. Pildistada muuseas, õnnestus ainult hilisemaid momente, kui jalad juba laukast väljas….

Õnnelik kokkusaamine ülejäänud matkasellidega toimus pisut enne, kui jõudsime uuesti Kakerdi järve teise külge. Sealt edasi jäi üle vaid räätsad jalast võtta ja mööda laudteed jalutada autode poole.

Kokkuvõtteks:

Jalad tundusid peale mõnetunnist räätsakõndi tõeliselt väikesed ja kerged, kontides oli tunda mõnusat rammestust ja hing – see oli meeletult rahul!

Jaanuarikuu rabapilte…

pixelstats trackingpixel

Rubriigis: Uudised,Toimunud matkad | 15. jaan.. 2007

Eesti Matkaliit