Räätsadega Avaste soos – november 2010

Räätsamatk Soontaganal 5.-7. november 2010

Osalejad: Allan, Kärt, Lea, Helin,Kärt, Liivi, Raivo, Ain, Viljo

Idee minna räätsamatkale tekkis 2010. aasta septembris süstamatkal Kasari jõel. Aini firmal on olemas 20 räätsapaari ja algne mõte oli nendega talvisesse metsa või rappa minna. Kuid Ain arvas, et miks talveni oodata, läheme veel sügisel räätsadega sohu! Arutasime räätsamatka võimalusi Kasari süstamatka lõpuõhtul Karu pool Mooni tänaval 15. oktoobril, tuumikuks oligi süstamatka punt. Sobivaks ajaks valisime 5.-7. novembri ja kohaks Soontagana kandi Läänemaal. Seal maalinna juures võiks olla meie “baaslaager”, kust me saame teha radiaalmatku. Mitmed olid seal maalinna juures varemalt käinud. Ja ka talvel võiks räätsamatkale minna, sobiv sihtkoht on näiteks Emajõe Suursoo!

26. oktoobril arutasin matka Aini ja Anttiga Skypes. Leidsime, et Soontagana maalinna lähisood ja Kurese küla sobivad matkamiseks hästi, kaugemale pole mõtet eriti minna. Otsustasime, et sulgeme osalejate nimekirja 2. novembril, seni võib veel huvilisi juurde otsida. Potentsiaalseid osalejaid oli algul palju, kuid tasapisi hakkas neid vähemaks jääma.

2. novembril arutasin Ainiga Skypes kogu ettevalmistust: osalejaid (selgus, et Antti on haigestunud ja ei saa osaleda), varustust, menüüd, ülesannete jaotust, kohalesõidu logistikat. Ain pidi võtma kõigile räätsad ja säärised. Plaanisime, et menüü võiks koostada Karu ja siis toiduostmise ülesanded teistele sokutada. Kui õhtul Karule helistasin, selgus et ta ei saagi töö tõttu osaleda! Ja kõrvale jääb ka Mart. Osalema on valmis Greete, kuid ta saaks alles laupäeval Tallinnast ära sõita! See aga ei sobinud meile, sest siis oleks pool laupäevast päeva (just vähest valget aega) kaduma läinud. Kindlalt pidid tulema Allan ja Lea tütar Kärt. Nii meid lõpuks 9 kokku sai.

Koostasin kevadise Pakrite matkamenüü alusel ise menüü. Kuna osalejad paiknesid mitmel pool Eestis laiali, oli toiduostmise jagamine tülikas. Otsustasin ise ostmisega tegeleda, Lea oli valmis appi tulema. Neljapäeva, 4. novembri õhtul ostsimegi kõik vajaliku Pirita Selverist.

Reede, 5. november.

Hommikul tõstsin enda ja suure osa Liivi varustusest VW-le, toiduained olid juba eelmisest õhtust seal. Hommikupoolikul olin tööl, peale lõunasööki sättisin end sõidukorda ja 14.00 sõitsin Kotzebuest välja, et 14.10 Heliniga Magdaleena haigla juures kokku saada. Ain oli koos Viljoga umbes veerand tundi varem sõitma hakanud. Liivi ja Allan pidid ka algselt VW-le tulema, kuid kuna nende buss jõudis Tartust alles 13.00 Tallinna ja nad tahtsid kodust läbi käia, oli neil lihtsam Lea autoga tulla. Kärt A-l oli pealelõunal esinemine ja nad plaanisid Leaga alles 17.00 paiku sõitma hakata.

Ilm oli ilus, päike kippus Pärnu maanteel otse silma paistma. Mulle kippus tukk peale, ärgitasin Helinit rääkima ja mind üleval hoidma. Helin rääkiski oma rekreatsiooniõpingutest, matkadest ja plaanidest. Pärnu Jaagupi teeristil keerasime lääne poole ja kiriku juures saime Aini ja Viljoga kokku. Nende kannul sõitsime käänulistel kruusateedel Kõimani, sealt pöörasime paremale kitsale porisele põlluvaheteele. Ain peatas korra auto ja juhatas telefoni teel eraldi autoga kohalesõitvat Kärt P-d.

16.10 saime maalinna lähedale parklasse, üsna pea jõudis ka Kärt P sinna. Panime käiguriided selga, külastasime tualetti ja hakkasime üle silla maalinna poole astuma, enamus laagrivarustust ja toiduaineid kaasas. Oli üpris vilu, taevas selge, päike loojumas. 16.40 varikatuste juures, panime kohe telgid üles, oli veel valgust. Ain, Viljo ja Kärt P panid telgi varikatuse alla, teised püstitasin koos Heliniga välja.

17.30 helistas Liivi, nad olid just 4-kesi Mustamäe haigla juurest sõitma hakanud.

Näksisime veidi süüa, kaasavõetud termostest rüüpasime teed peale, võtsime kaevust vett. Kärt P otsis Jägermeistriga põuepläsku välja, Ain ja Viljo üritasid välikaminasse tuld üles saada, suured halud ei tahtnud hästi süttida. Seejärel suundusime uuesti 1,5 km kaugusele autode juurde, et veel asju ära tuua, 19.00 seal. Teised suundusid kohe asjadega laagripaika tagasi, mina jäin viimast autoseltskonda ootama. 19.15 olidki nad Lea Seat’iga päral, peale põgusat riietumist ja asjade kaasavalimist astusime selge tähistaeva all koos laagripaika.

Lea juhatas õhtusöögi valmistamist, söök valmis kolmel gaasipõletil tõhusas koostöös – kellel rolliks salati valmistamine, toiduainete tükeldamine, potti valguse näitamine või põhjakõrbemise vältimine. Sisustasime telgid, sõime tugeva õhtusöögi, juurde tee, vein ja avasime ka suure Jägermeistri. Imetlesime tähistaevast, otsisime tähtkujusid (abiks Allani ülitugeva valgusvihuga lamp) ja tuletasime üksteisele nende asukohti meelde. Kokku sai vaadeldud 7-8 tähtkuju (ehk peaks oma teadmisi taeva-atlase abil täiendama!). Nägime palju langevaid tähti – teadsime, et sellist tähte nähes tuleb midagi head soovida. Parim vaatekoht oli künkal endise vaatetorni juures, nüüd on seal postiaugud ja uue torni puitmaterjal virna laotult. Tasapisi kippusid  üksikud pilved tähti varjutama. Kui peale keskööd lõpuks telki pugesime, hakkas vahepeal kahutanud maapind uuesti sulama.

Õhtul käisime jalgsi umbes 5 km.

Laupäev, 6. november.

Olime õhtul kokku leppinud, et võiks 7.00 paiku tõusta. Kui aga 7.30 märkasin kella vaadata, polnud liikumisest veel kippu ega kõppu. Kobisin välja, oli niiske ja suht soe, tibas kerget uduvihma. Panin gaasipõletid tööle ja veed tulele, ajasin 8.00 paiku kõik üles.

Sõime, keetsime lisaks teed termostega kaasavõtmiseks, valisime kaasavõetava kuivpajuki kaasa ja pakkisime vähesed vajalikud asjad väikestesse seljakottidesse, päris kõigil neid polnudki. Telgid jätsime üles, toiduained tõstsime tamburitesse. Säärised kinnitasime saabaste peale, räätsad seljakottide külge.

9.45 liikuma, tibas kergelt vihma, taevas oli hall, kuid mitte ühtlaselt, oli ka selgemaid kohti. Astusime maalinna poole, tee peal tegime fotokaid kiviaiale toetades grupipilte. Turnisime kokkukuhjatud maalinna kõrgeimasse (lõunapoolsesse) punkti, rohunõlv oli märg ja libe. Maalinna põhjaservas algas kohe soo (kunagi ulatus sinnani meri). Seal olid näha põhja poole viiva laudtee jäänused (tugipostid ja kohati rõhttalad, kattelaudu polnud), kuid need olid vee all ja jalg ei tõusnud kohe kuidagi vette astuma. Selle asemel suundusime maalinna loodenurka, ka seal oli laudtee jäänuseid näha, kuid vesi oli mätaste vahel veelgi sügavam. Pöörasime otsa ringi ja peagi olime põhjapoolse laudtee jäänuste juures tagasi. Panime räätsad alla ja astusime lirtsuvasse sohu.

Otsisime kõrgemaid mättaid, et jalgu mitte väga märjaks teha. Kohati õnnestus mööda laudtee rõhttalasid astuda, kuid need olid vähestes kohtades. Mõnes kohas oli ka kattelaudist näha, tundub et suurvesi on lauad ära kandnud! Me kõik olime saabastes, kellelgi polnud kummikuid ja tasapisi hakkas niiskus jalgadeni jõudma. Õnneks selgines, taevas oli huvitavalt kirju. Ain jälgis GPS-iga laudtee suunda, kuid tee jälg oli ka looduses veel päris hästi jälgitav. Lääne poolt kuulsime inimeste hõikeid ja püssilaske, ilmselt käis seal ajujaht. Esimesel väiksel soosaarel tegime 11.10 puhkepeatuse, soojasaamiseks mekkisime Jägermeistrit. Edasi liikudes leidsime jõhvikaid, osa olid mingite lindude poolt auklikuks nokitud, osa olid ilusad. Teisel soosaarel sõime Aini naise küpsetatud kukleid ja jõime teed peale.

Teise saare juures praeguseks nagunii olematu laudtee lõppes. Kuhu edasi? Lea märkas kaardil Avaste küla juures astangut. Tekkis idee sinnani minna (et 24m kõrgusesse tippu tõusta!) ja siis teist marsruuti mööda tagasi suunduda, pole ju mõtet sama teed kaks korda käia! Nii tegimegi. Ain liikus GPS-iga ees, teised aeg-ajalt jõhvikaid pugides kannul. Üsna pea ületasime Avaste looduskaitseala piiri (GPS-i järgi, looduses pole mingit eristavat tähist) ja hakkasime rohkem kirdesse ja itta hoidma. Mingil hetkel märkasime tiheda kasevõseriku vahel, et olime vaikselt jälle põhjasuunda kaldunud. Pöörasime itta, kompassiga oli lihtsam suunda hoida kui aeg-ajalt sisselülitatava GPS-iga. Jalad olid märjad, polnud enam sügavat mõtet kuivemate mätaste otsimisega aega raisata.

14.30 jõudsime põlluserva (kaardi järgi olime seda kohta turbavälja servaks pidanud), sealt oli astang hästi jälgitav. Kaldu purdel ületasime toki abi laia kraavi ja jäime seal lõunale, Kärt P valmistas sealsamas kõigile võileivad. Hakkas päris tugevalt vihma sadama. Lisaks teele rüüpasime ka Jägermeistrit. Väänasin sokid ja saabaste sisetallad veidi kuivemaks.

15.10 jätkasime liikumist, sadu lakkas. Põllu idaservas sattusime Avaste jõele, sellest ülesaamisvõimalust otsides liikusime põhja poole. Viljo matkasaagi kasutades langetasime paar käsivarre jämedust kaske, tegime neist väikse purde ja 5-kesi saime 15.40 jõest üle. Samal ajal avastas Liivi sadakond meetrit veel põhja pool silla, ülejäänud said seda mööda üle. Liikusime üle põllu astangu poole, ekslesime veidi soises võpsikus läbipääsu otsides, tegelikult viis traktorirada soistest kohtadest mööda.

15.55 tõusime kõik lagedale astangule, see oli nii tasane, et kõrgeimat punkti polnud seal mõtet otsidagi, see jäi meist ka umbes poole kilomeetri jagu põhja poole. Astangu serva all liikusime lõuna poole ja Avaste küla lõunaservas ümber ühe talukrundi liikudes tõusime tagasi astangule ja suundusime külateele. Seda mööda edenesime kiiresti lõuna suunas, möödusime mitmest lagunenud taluhoonest. Meist möödus väike džiip paari jahimehega, nemad olid ainsad inimesed, keda sel päeval lisaks endile nägime.

Maapind madaldus ja peagi olime jälle metsas soode vahel: läänes Avaste soo, idas Kesu raba. Liikusime mõnikümmend meetrit Kesu raba poole, seal soise vööndi servas leidsime inimkujulise topise rümba (äravisatud hernehirmutise?). Teed mööda liikusime veel mõnisada meetrit lõuna poole suure ristsihini, sealt otsustasime otse läbi soo maalinna poole suunduda. Liivi kurtis väsimust ja peavalu, oli valmis peaaegu üksi teed mööda edasi liikuma, kui me talle mõne autoga vastu tuleme, kuid loobus, kui arvestasime, et laagrikohani minekuks kulub meil vähemalt 2 tundi (laager oli linnulennult veidi üle 5 km kaugusel).

Näksisime veidi viimaseid kaasavõetud toidupalu ja 17.05 hakkasime sihti mööda lääne poole astuma. Oli juba nii pime, et panime otsmikulambid põlema (Allan oma suure ja raske kollakat valgust andva taskulambi). Peagi muutus väga vesiseks, Ain võttis ees liikudes suuna lõuna poole, et kuival pinnal soost ümber minna. Lõuna poole minnes oli võimalus lihtsamalt autodeni jõuda, sealt laagripaigani on vaid 15 minuti tee.

Kuid õnnetuseks oli kuival pinnal paras tihnik, kus oli väga raske suunda hoida ja liikumiskiirus oli väga madal. GPS-i järgi liikudes (ja sood vältides) sattusime paarile mahajäetud talukohale, sealsetes põõsatihnikutes ja kuusenoorendikes oli väga tülikas edasi pääseda. Ka kippusime lõunasuunast ühtelugu vasakule ehk kagu-ida poole kalduma. Kui ühel porisel teerajal märkasime, et liigume ida poole (otse laagrikohast eemale), otsustasime tiirutamisest (ja kuivemate jalgade lootusest) loobuda ja otse läbi soo laagrikoha poole minna. Nii tegimegi, võtsime suuna otse läände, tähistaevas oli meile suunahoidmisel abiks. 18.55 sattusime soos laia sügava kraavi äärde (see on vist põhja-lõuna-suunalisse kanalisse surutud Avaste jõgi). Asusime jälle purret ehitama, Viljo saega võtsime paar säärejämedust kaske maha. Õnnetuseks olin põhiköie jupi seljakotti panemata unustanud (jäi telki), kaseladvast tegime väikse käsipuu. 19.20 saime kõik edukalt kraavi ületatud.

Rohkem kui kahetunnise pimedas võpsikus ekslemise järel olime vaid 2 km laagrile lähemale nihkunud, linnulennult jäi laagrini veel 3,2 km. Õnneks edenesime avatud soos kiiremini, mõned kasetihnikud ei olnud nii suureks takistuseks kui kuiva maa tihnikud. Pigem hakkas väsimus tunda andma, soo oli hästi mättaline, mätaste vahel vajusime kuni 10 cm vette, räätsade tagumised otsad pritsisid kiiremal liikumisel tagumiku märjaks. Liikusime eesliikujaid vahetades peaaegu otse lääne poole, kohatised udupilved varjasid tähistaevast ja see raskendas õige suuna hoidmist. Sadas kergelt lund, soomättad jäätusid. Õnneks tänu pidevale liikumisele ei hakanud külm. Alles 21.10 saime sooserva (viimases lõpus oli palju kõrkjatihnikut ja sügav vesi) ja 21.15 olime laagripaigas. Kinnise onni juures oli tuld näha, ilmselt olime me omale laagrikaaslased saanud!

Vahetasime kõigepealt riideid ja jalanõusid. Ain soojendas end telgis magamiskotis, tal polnud vahetusjalatseid. Liivi oli väsinud ja häiritud, et me nii pika marsruudi ette võtsime, ta oli end kergele päevasele (valges toimuvale) jalutuskäigule häälestanud. Ta otsustas koos Allaniga kohe koju sõita. Nad sõid Allani kaasavõetud salatit ja jõid termostest teed, siis sättisid end minekule.

Virgo sai kaminas tule üles, toite vaaritasime gaasipõletitel. Naised valmistasid Kärt P eestvedamisel hõõgveini, selle komponentideks olid vein (seda oli meil veel 2 liitrit), siirup, sidrun, umbes 150 ml Jägermeistrit ja käepärased maitseained. Peale tänast vesist päeva mõjus see kuum hõõgvein nagu rusikas silmaauku. Sõime-jõime tublisti, üritasime plekk-kamina ääres riideid ja saapaid kuivatada ning uurisime jälle selget tähistaevast. Et mitte üksi telgis külmetada, kolisin oma asjadega naabertelki teiste juurde (nende nõusolekul mõistagi). Öörahu 01.30. Maapind kahutas kõvasti, telgikatted olid olid härmas.

Päevateekonna pikkuseks oli GPS-i järgi 20,6 km, 11,5 tunnist oli puhast liikumisaega vaid 6 tundi 25 minutit, mis teeb keskmiseks liikumiskiiruseks 3,2 km/h koos teel liikumisega, soos oli see umbes 2,5 km/h. Ilm oli vahelduv, saime nii vihma kui päikest, päeval mõni kraad sooja, õhtul alla nulli, kerge lumesadu.

Pühapäev, 7. november

Hea soe oli magada, kuid unetu Ain kobis juba 7.30 välja ja üsna pea peale põletite töölesaamist ajas meid teisi ka üles. Isegi pühapäeval ei lasknud magada! Tema vabanduseks oli asjaolu, et põiekale minnes pidi ta märjad saapad jalga ajama ja teist korda ei tahtnud ta seda tunnet kogeda.

Ilm oli ilus, selge ja külm, maapind ja telgid olid paksu härmatisega kaetud, madalal olev päike ei suutnud veel soojendada. Karge õhk oli ergutav, muidu oleksime vist veel kaua uimerdanud. Lea eestvedamisel tegime isegi mõned virgutusvõimlemise moodi liigutused. Sõime kerge hommikusöögi, Viljo ja Kärt P sättisid end ärasõidule, neil ei olnud pikemaks uitamiseks enam aega. 10.30 paiku hakkasidki nad autode poole astuma.

Kuivatasime telke, täpsemalt kõigepealt sulatasime neid päikese käes, et paksust jääkoorikust lahti saada. Kolasin laagripaiga ümbruses ja pildistasin, käisin ka onnis, see oli tühi, eileõhtustest külastajatest polnud enam märkigi. Onnis on lõkkease keskel, seinte ääres kitsad lavatsid, vast 4 inimest mahuksid sinna külili viskama. Kuid tundub, et telgis on soojem magada, suur suitsuava katusel muudab onni ilmselt üksjagu külmaks. Tasapisi saime asjad kokku. Telgid olid läbimärjad, Kärt A-ga olime raskustes nende telgikottidesse toppimisega. Saapad olid samuti läbimärjad, öine kuivatamine kamina all ei olnud erilist mõju avaldanud. Kummikutes olid jalad küll esialgu kuivad, kuid kippusid külmetama, kui piisavalt ringi ei tatsanud.

11.30 paiku saime autode poole liikuma, olime 5-kesi nagu koormaeeslid: pea igaühel kaks seljakotti (üks seljal ja teine kõhul), Aini ja Helini vahel lisaks tokk räätsadega nagu vardasseaetud (hiid)räimedega, kuid päikseline ilm tegi meeleolu rõõmsaks. Enne keskpäeva saime autode juurde, mõned pühapäevamatkajad tulid silla lähedal vastu. Liivi ja Allani poolt VW-st tualeti taha tõstetud toidupakil olid linnud kallal käinud, hapukoorest ja leivast matti võtnud. Sättisime asjad autodele ja uurisime edasist marsruuti: plaanis oli tõusta Põhja-Pärnumaa kõrgeimale tipule (Mihkli Salumägi, 38m) ja külastada muinasaegset Kurese küla.

12.30 autodega sõitma, Kibura ja Mihkli kaudu sõitsime Vastaba küla poole. 13.00 leidsime koha, kust algas matkarada mäele, Kurese külla ja Soontagana maalinna. Kümmekond minutit hiljem saime jalgsi liikuma, rada oli algul üpris roobastesse sõidetud ja porine, kuid mäe poole keerates muutus mõnusaks rohuseks. Mihkli Salumäe nõlval leidsime lubjapõletusahju jäänused, seal ümbruskonnas oli aastasadu paasi murtud ja lupja põletatud. 13.30 tipus, kuid kunagist avarat vaadet me enam ei näinud, ümberringi on tihedad metsad kasvanud.

Itta Kurese küla poole liikudes pidime hoolega rajaviitasid ja rada jälgima, männimetsa vahel oli korra oht eksida. Kui jõudsime kiviaedade ja elektrikarjusega piiratud karjateedele, polnud eksimist enam karta. Infotahvel suunas meid Pakamäe muinasmaastikule, mäe põhjaservas oli kunagi ka väike, 30-meetrise läbimõõduga linnus. Edasised karjateed kadakate vahel olid üpris vesised, kuid karjamaal liikudes saime neist mööda ja 14.15 leidsime end juba külamajade varemete vahel. Küla on üle paari aastatuhande vana, sealt läheb läbi soo salatee Soontaganale, vaenlased suutsid seda teed ainult talvel külmunud pinnasel läbida. Aastast 1963 on küla elaniketa, on praegu eravalduses.

Ühe õunapuu all päikese käes võtsime kerge võileibadest eine, meil oli termoses kaasas ka teed ja eileõhtust hommikul uuesti soojendatud kisselli. Soe jook oli väga vajalik, vaatamata päikesepaistele oli külm, varjulistes kohtades oli rohi siiamaani härmas. Eraomandisse suhtusime säästlikult, vaid mõned õunad pistsime pintslisse. Tagasi autode juurde saime 15.50, tegime allesjäänud seltskonnast grupipildi ja ka portreepildid. Päike oli juba madalale vajunud ja metsa vahel üpris hämar.

16.00 asusime tagasiteele, Lea initsiatiivil väikese ringiga Vastaba küla kaudu. Päevaga läbisime jalgsi 7 km, ilm oli ilus päikseline, kuid külm. Laupäevaste elamuste järel ei olnud meil pühapäeval enam soovi sohu ega rappa minna.

Raivo
14. november 2010

Kõiki pilte saat vaadata siit: Soontagana-Avaste-Kurese 5-7.11.2010

Matka statistikat ja marsruute saab vaadata siit:


View Soontaga – Avaste – Kurese in a larger map

pixelstats trackingpixel

Rubriigis: Uudised,Toimunud matkad | 15. nov.. 2010

Eesti Matkaliit