Mohnil käidud

No nii, plaanitud avastusretk Mohni saarele, sai ära tehtud 17 septembril sel aastal. Pühapäevahommikule tavatult vara pakkisime asjad kokku ning võtsime suuna Viinistu poole.

Seiklused hakkasid pihta kohe Viinistusse jõudes. Kaardilugeja ei osanud lugeda maapealset teede kaarti ning õige pea sattusime autoga tõelisesse võssa, lisana kaasas auto järelkäru süstadega. Ei midagi hullemat kui vaja järelkäru järelt lahti haakida, käsitsi ümber keerata, uuesti autole sappa võtta ning alustada uuesti „õige“ koha otsimist.

Ja nagu vanasõna ütleb „Kes otsib see leiab“ – nii meiegi!

Vahepeal kuulsime, et osa meie seltskonnast on juba varem kokkulepitud kohas meid ootamas. Aga ei midagi-kedagi. Kohal oli vaid väike murdosa ning peale uurimistööd telefonitsi, selgus, et kohal ei olda mitte Viinistus vaid Kaberneemes. Mis siis ikka, pidevad juhised telefoni teel pea 45 minutit ja oligi kogu seltskond koos. Valmis aerutama taamal paistvale Mohni saarele. Silmaga vaadates tundus Mohni päris lähedal, aga tegelik kilometraaz (linnulennult võttes) ulatus 5 km. piiridesse. Mohni või ka Monasaar(Gotlandi munkadelt pärinev nimetus) võttis meid süstajaid vastu tõeliselt kivise ranna ja murdlainetega. Nn. murdlaine tõstis süstadel tagumised otsad ülesse, keeras süstad pikilainet ja maandas seejärel kaldale. Tunne, mis seepeale kõhus tekkis oli tõeliselt mõnus kui mitte öelda äge.

Kõik 5 süsta 10 uudishimuliku avastajaga Mohni saare rannale tõstetud, avanes võimalus ka süstajatel jalad saarele toetada. Üle vaadatud – kes kust märjaks saanud, kuivaks jäänud – tuli asuda energiavarusid täiendama. Pott tulele! Piim, helbed ja muu vajalik – minutit 5 ning tõeliselt maitsev pudru oligi kaussides. Kõhud täis, tegime ärksuse testiks ühe mängu. Mängu ülesandeks oli tekil seistes tekk pöörata pahupidi nii, et keegi maha ei astu. Selgus, et täis kõht ei teinud meid uimaseks, tekk sai peatselt pahupidi ja kõiki võis lasta saarele uitama.

Seltskondi tekkis mitu: merekarud, Ain, Riivo ja Sveni sõbrad.

Ain leidis saarelt ristid – kas mälestused hukkunud laevadele, viimane peatuspaik hukkunud meremeestele või hoopiski midagi kolmandat? Aga kindel oli fakt, et tegu on ristidega. Lisaks oli Ain ainuke, kes suutis tuvastada saarel elava ainukese naisolevuse, majakavahi abikaasa. Selgus, et saarel käib suvel päris palju külastajaid ja meie polnudki sel aastal esimesed. Riivo suundus kohe 19 saj. alguses ehitatud majaka poole. Majakas on ühest küljest tõeliselt varisemisohtlikus seisus ja uks lukus mis lukus.

Merekarud leidsid 1,5-2 m laiuse kividest pika raja koos kivihunnikuga ning väikesed labürindid – üks teadjates teadis rääkida, et kõik kes seal jalutavad nendega juhtub midagi(oletatavasti tuleb hea õnn, aga ainult siis, kui jalutad labürindi edasi tagasi lõpuni läbi) kuidas tegelikkuses nende Mohni minilabürintidega on, ei teadnud meist keegi. Küll aga arvati, et iga käia peab vähemalt ühe kivi labürindile lisama. Ja muidugi kuulus merekarude avastuste hulka Mohni saare suur emakiisu. Kiisu nime kahjuks tuvastada ei õnnestunud. Pärast internetist uuringut tehes pakuksin kassile nimeks ema Mopsi, Schubert või Mozart. Kõik igati sobivad nimed kassile kelle kodusaare randa paiskuvad lained tekitavad tõesti sümfoonia sarnase heli.

Sven´i seltskond, aga leidis Mohni saarelt hauakohad, mis kõigi eelduste järgi kuuluvad hukkunud meremeestele või Mohni saare endistele majakavahtidele. Mohni saare risti-põiki (saare pikkus 2,3 km, kõige kitsaim koht 250 m) läbi tudeerimiseks kulus meil pea tund. Kohati tekkis tunne, et aega võinuks isegi rohkem olla- pole ta nii väike ühti! Liikuda sai ainult rannaääri pidi, sest saare keskosa on päris tihe kadaka ja pika rohu segune võpsik. Ning kivid ja veelkord kivid, kõik pea ühesuurused ja täiesti sarnased.

Kell hakkas õhtu poole saama, tuli hakata tagasi aerutama. Mõte, mis alguses tundus täiesti normaalne ei olnudki reaalsuses nii lihtsasti teostatav. Tundus, et tuul oleks nagu pisut tõusnud ja laine, mis randa tuhises oli veel teravamaks muutunud. Kui randudes oli õhus ainult süsta ahtripool, siis selleks, et õhus ei oleks nii süsta „ahter“ kui „vöör“, tuli suurematest murdlainetest sorteerida välja mõni rahulikum ja väiksem. Üks süst korraga ja nii olimegi varsti uuesti merel. Meri kiigutas meie süstasõitjaid mõnusas rütmis tagasi Viinistu poole.

Suurele maale tagasi jõudes sai üle vaadatud: kuivad – märjad kohad, väsinud kuid õnnelikud 10 nägu, kogu varustus kokku pakitud ja õhtalemindud. Iga üks oma koju!

Vaata kõiki pilte Mohnil käigust

pixelstats trackingpixel

Rubriigis: Uudised,Toimunud matkad | 25. sept.. 2006

Eesti Matkaliit