Matk Peipsil 24-27.02.2010

Jalgsi-räätsamatk Peipsil 24-27.02.2010

Laaksaare – Piirissaare – Varnja – Nina küla – Alatskivi.

Alustasime sõitu Tallinnast 6:30 paiku, istudes autos täpselt neljakesi: Ain, Antti, Aivo ja Kai. Esialgseks suunaks Tartu, et sealt edasi suunduda Laaksaare sadamasse.

Laaksaare ( 10:55) võttis meid vastu pisut tuuliselt, kuid  imeliselt valge ja puhta lumeväljaga! Temperatuurinäidik näitas Eesti Vabariigi aastapäeva puhul  mõnusalt -5° .

Mis siis ikka – viimased pakkimised: kotid, iseendid – riidesse, esimesed pildid „põhjanabale“ sattunutest ja ühine otsus liikuda Laaksaare – Piirissaare jääteed pidi Piirissaare poole!

Jääteel õnnestus liikuda vaid pool teed, edasi tuli appi võtta räätsad, mis aitasid kenasti lumekoorikul püsida. Räätsadega kord lumekooriku all, kord lumekooriku peal sumbates, hakkas Piirissaar lähenema. Piirissaare kaugus Laakssaare sadamast jäi 8 km kanti.

Saarest endast ette teada: suurus 7,8 km2  , elanikke 100-60 inimest, kes elavad vaid ühel poolel saare territooriumist ja seda põhjusel, et teine pool saarest on kaetud täielikult pillirooga ning on elamiseks mittesobiv. Tervet saart läbib põhja-lõuna suunas osaliselt laevatatav veekanal.

Jõudes saare lähedusse tahtsime suurest saare nägemise entusiasmist nö. „lõigata“ , tänu millele otsustas Antti suuna võtta otse piirivalvetorni peale. Samm, teine samm, kolmas samm – ikka üle põlve lumi, ei ole abi ei räätsadest ega lumekoorikust!?! Meie „lõikamine“ ei õnnestunud, ninad tuli keerata tagasi Peipsi järvejää poole, ning et asi ikka kindel oleks, lasi emakene loodus Aivol vajuda läbi kooriku koos räätsaga, ühte korralikku lumevalli, mis oli nii nii sügav! Pea 2 meetrise mehe pikkadest jalgadest jäi puudu, et nendega läbi lume puudutada Piirissaare maakamarat. Tänu sellise lumepaksuse avastamisele lumekooriku all, ei mõlkunud kellelgi vist enam mõtet peas „otse ja lõigata“. Omis mõtteis suundusime Piirissaare lõunatipu kanali suudmesse, nii oli ka varasemast kirjandusest teada, et ainult ja just sealt tuleb Piirissaarele läheneda. Kanalis võtsid meid vastu esimestena valged pajutibud, seejärel Piirissaare sadam – kuhu saab Laaksaare sadamast Koidu ja Peksi nimeliste laevadega. Kellaajad ka kenasti kirjas, istu ainult laevale ja sõida mandrile, seda küll ainult suvel. Talvisel ajal, kui Peipsi juba kannab, liigutakse saare-mandri vahet vene buraanide ja nn.“kummijukudega“.

Sadamast läbi, jõudsime Toone külla, kus mandriinimese mõistes ikka saarekeskus –  vallamaja, piirivalvekordon … – mis siis, et kordonini lahtilükatud teed ei olnud, sumpasime  läbi lume lahkete eesti piirivalvurite manu. Olime nendega enne matka algust ju telefonitsi vestelnud, andnud teada oma matkalplaanidest (nimetaksime matka backupiks – kui miskit peaks kehvasti minema, siis nemad teadsid kus me täpselt liikusime). Tore piirivalvur uksel lubas meil oma veevarusid täiendada, andis nõu kuhu siin saarel minna ja mida vaadata. Kuid küsimuse peale puukirikust vastas noormees täie tõsidusega, et ega tema teagi, mis värvi täna see kirik on, eelmine nädal olevat olnud kollane või midagi sellist??….!! Palusime luba seljakotid ukse taha jätta ja marssisime teadmata värvi kiriku poole, Saare külla.

Muuseas, kogu saare majad olid meie jaoks kui vaatamisväärsused, iga maja ise värvi, värvitud vaid maja esikülg ja seegi vahest 4 erineva värviga. Majade otsad ja tagumised küljed olid ilmselgelt hallid – seega vist polegi need oma eluajal värvi näinud! Lahtised eeskojad, iga maja õue peal lahtine kaev. Muidugi suured kalakastid, nii tühjad kui täis ja vene buraanid, vene buraanid!

Saare küla vene vanausuliste puukirik oli seekord erk-, et mitte öelda neoonpunane! Kiriku puukuur kenasti sinine ja maja nende taga kollase-rohelise kirju. Kassid sõitsid peremehega koos suurt puukasti meenutavas kelgus ja elu tundus imemõnus ning rahulik.

Saare külast liikusime Piirisaare ainukese kauplusega küla poole Piirikülla. Selle küla all Peipsi jääl jäime esimeseks ööks laagrisse.

Õhtul magama minnes näitas kraadiklaas külma -7°. Hommikul see-eest -20° kraadi, saapad olid ära külmunud ja ei tahtnud hästi jalga minna! Aga päikesetõus oli imeline! Eelmisel õhtul imetletud suured kõrged rüsijäähunnikud olid täna hommikul veelgi ilusamad ning ilm tõotas tulla päikeseliselt ilus.

Kuulnud ära igaühe öised „mured“, hommikupudru söödud, hakkasime rühkima madri poole tagasi, Varnja külla. Umbes pool teest saime kõndida räätsadega lumekoorikul, kuid peale lõunat oli päike teinud oma töö ja hakkasime lumekoorikust läbi vajuma. Tänu millele puges hinge mõte, et selle öö veedame küll telgiga kesk Peipsit, lihtsalt ei jõua Varnjasse. Meie õnneks aga sattusime peagi lumesaanirajale, mida mööda oli lausa lust liikuda ja nautida õhtust päikseloojangut.

Varnja küla kordoni juurde jõudsime 17:30 paiku, seljataha oli jäänud 20 km jalgsikõndimist. Olime näljased ja väsinud. Telk püsti, õhtusöök ja magamiskotti. Külmakraad näitas õhtul -6°, tõotas tulla oluliselt soojem kui eelmine öö Piirissaare külje all.

Öö mööduski soojalt, üheskoos külge keerates! Kolmanda päeva hommikul ärgates oli termomeetri näit kõigest 1° kraad alla nulli. Tõeliselt soe!!!  Kuid hiljem aru saades, mitte just kõige parem temperatuur jääl-lumel liikumiseks. Vajusime iga sammuga lumekoorikust läbi, liikumine oli vaevaline ja tempo tõeliselt aeglane. Jalgades andis tugevalt tunda kahe eelmise päeva väsimus ning puudus kindel, silmaga nähtav, siht mille poole püüelda. Saime aru, et kiirusega 1km/h ei jõua me kuhugi. Seljad higised ja märjad, jalad lumest rasked, räätsadest nagu polekski abi, lisaks veel suur suur (tundus et tina täis) seljakott! Jonnist ja kangusest inspireerituna sumasime mõnda aega veel Peipsil, millele järgnes üksmeelne otsus kaldale minna. Kuna suundusime kolmandal päeval Varnjast piki Peipsi kaldaäärt põhjapoole, siis sattusime kaldale jõudes Kasepää külla, mis oli omaette vaatamisväärsus.

Veel mõne sõnaga Peipsil nähtust. Pisut peale Varnjast lahkumist nägime jäel üht autot, mis lähemale jõudes osutus kummijukuks ehk karakatitsaks. Nähes seal inimest juures askeldamas läksime lähemale ja soovisime jõudu. Oli masinal esisild katki läinud ning seetõttu masin lumes kinni. Auto omanik aga ei suutnud esialgu imestada, et mida mee nii kalda all teeme, kala pidi ju üheksa peal võtma, peale meie selgitusi, et me ei püüagi kala vaid lihtsalt matkame oli tema imestus veel suurem.

Kui olime Kasepää külla jõudnud ja jalad kindla maa peale saanud võtsime räätsad alt ning tegime väikese söögipausi. Juba siin saime aru, et otsus oli end igati õigustanud – liikumine küladeedel paistis palju lihtsam ja Peispsi äärsed tänavkülad andsid hea ülevaate sealsest elust ja arhitektuurist. Majad paiknesid 2 reas külatänava ääres, üks värvikirevam kui teine.

Ilmselt oleksime siin korraliku shoki osaliseks saanud kui esimesel matkapäeval Piirissaare küladega juba harjunud ei oleks. Siin oli nii uusi kui vanu maju, enamik neist korralikult hoolitsetud ja uhkelt värvitud, muide mitte ainult tänavapoolne fassaad vaid ka otsaseinad (hoovipoolseid seinu me ei näinud). Nii me matkasime silmad suured peas muudkui fotokatega klõpsutades läbi Kasepää ja Kolkja küla õhtuks Nina külla välja.

Nüüd tuli hakata telkimiskohta otsima, sest varsti hakkas õhtu saabuma. Nina külas soovitasid mööda sõitnud piirivalvurid ja kohalikud elanikud uurida võimaluste kohta Nina Majas. Meie esialgne plaan oli siiski ka viimaseks ööks telgid püsti ajada, siis kuuldud jutud kämpingust vähendasid oluliselt seda entusiasmi, arvestades ka nulli-lähedast temperatuuri, rõsket ilma ja kerget uduvihma, tundus kindel katus üha parema mõttena. Nina Majades lahke pererahvas võttis meid vastu andis meie käsutusse ühe põhumaja, mis oli meie matkaseltskonna jaoks justkui loodud. Sooja ja praksuva kamina ees oli väga mõnus käsi-jalgu soojendada ja õhtusööki nautida.

Viimase päeva hommik algas eelnevatest pisut erinevalt – keegi ei „kurtnud“, et saapad oleksid külmunud, müts telgi külge kinni külmunud või muu häda kallal. Hommikusöögi ajal nautisime vaadet Peipsile, pakkisime asjad ja asusime teele.

Viimase päeva teekond oli kõige lühem ja kergem, Nina külast suundusime Alatskivile, kust plaanisime bussiga Tartu sõita. Neljanda päeva teekond möödus väga kiirelt ja järsku avastasime ennast juba matka lõpp-punktist Alatskivilt. Kuna buss pidi tulema alles õhtul, otsustasime Tartust Marko endale järgi kutsuda ja seni Alatskivi lossi ja selle pargiga tutvust teha.

Sel korral saime nautida ainult välisvaateid ja restorani poolt seest, suurem osa lossist oli remondis. Tegemist kindlasti ühe uhkema ja omapärasema mõisahoonega Eestis.

Nüüd asusime tagasiteele Tartu kaudu Tallinna, kõigil kogetud „polaarmatka“ lumised vaated veel simis.

Matka pildid.

pixelstats trackingpixel

Rubriigis: Uudised,Toimunud matkad | 1. märts. 2010

Eesti Matkaliit