20-22.11.2009 jalgsimatk Muhu saarel

Muhu matk 2009

Mitmel korral edasi lükatuna sai meie selle aastane sügismatk teoks 20.- 22. novembril. Niisiis kolm karget sügispäeva, kaunis Muhumaa loodus, kõikjal lõpmata pikad kiviaiad ja idüllilised Muhu talutarekesed nende vahel. Matkakaaslasteks kolm kanget Eestimaa meest.

Varahommikune autosõit läbi sügiseselt tumendava Eestimaa, saabumine Virtsu, kiirelt matkakotid selga, kassast piletid ning joostes praamile – nii algas meie 2009. aasta sügisseiklus Muru saarele. Laeval olles saime veelkord marsruudi üle  vaadata ja seljakottides asjad nii ümber paigutada, et ikka kõigil võrdselt oleks 🙂

Võiküla munakivitee oli esimene ahhetama panev vaatamisväärsus. Kokku ligi viie kilomeetri pikkune ühe 90-kraadise ja mõne laugema kurviga tee on ehitatud sama kapitaalselt ja põhjalikult kui Tallinna vanalinna tänavad, kuid asub üksikus saare nurgakeses koos ühe külaga. Tegelikult on tegemist endise Tsaariarmee militaarrajatisega mille abil I Maailmasõja ajal varustati Võiküla lähistel asunud rannakaitsepatareisid. Kui olime mõnda aega seda mööda käinud tekkis küsimus, et huvitav kui kaua võttis aega, et talupojad selle tee oma käte ja hobustega kokku kanda jõudsid. Pisut kirjandust uurides selgus, et tee ehitati 1914 – 1916, ehk siis kahe aastaga ning palka olla selle eest makstud üks kuldrubla päevas. Lisaks ehitamisele tekitas meis küsimusi ka selle kasutusmugavus – teatavasti ei ole hobuvankrite puhul vedrustusele palju tähelepanu pööratud ning 5 kilomeetrit järjest „kive lugeda“ võis päris suur väljakutse olla. Siiski on selle teadasaamiseks  suurepärane võimalus – munakivitee on ju tänase päevani säilinud ning liidetud isegi Muhu ja Saaremaa jalgratta trassiga. Tuleb tunnistada, et meie sellest katsetamisest sel korral siiski loobusime ning jäime oma matkasaabaste juurde.

Munakivitee lõpus ootasid meid rannakaitsepatarei varemed. Tegemist oli 36-nda patareiga, mis I Maailmasõja ajal oli relvastatud viie 10-tollise kahuriga, mis olid ühed vägevamad Tsaariarmees. Tänaseks päevaks on patareist säilinud vaid paar kahuri alust ning mõningad kaitserajatised. Siit edasi viis teekond meid mööda üleujutatud rannakarjamaade looklevaid teeradasid ning kiviaedadest ääristatud külavaheteid Pädaste mõisa. Mõisa ansambel koos oma suursuguse härrastemajaga on kaunilt korrastatud ja kutsub külastama.

Pädastest jätkasime teed Nurme küla poole ning sealt edasi Nurme ja Linnuse küla vahel leidsime sobiva telkimispaiga ning jäime laagrisse. Kuna novembrikuu päevad on väga lühikesed, siis oli kellaaeg telki püstitades umbes neli ning peale õhtueinet hakkasime puhkama sättima kuue paiku, mis tähendas, et hommikuse äratuseni oli aega 13 – 14 tundi.

Teisel hommikul süüa tehes kuulsime lähedal asuvas võsastikus samme ja ragistamist, mis otse meie peale tuli. Aini teravamad silmad nägid põõsaste vahel uudistavaid metssigu, kes aga otsustasid jalga lasta kui Antti kaamerat otsima asus. Kui sead üle lähedal asuva soo minema jooksid loendasime neid kokku seitsmepealise karja.

Teisel päeval uudistasime Muhu maalinna, Emu tuulikut, Nautsi jaanalinnufarmi ja Muhu muuseumi Koguva külas.

Õhtuks jäime laagrisse Rinsi küla lähistele Rattamäele. Teise matkapäeva peamiseks sihtmärgiks oli Muhu Muuseumi külastamine. Muuseum asub endises jõukas Koguva külas saare läänerannikul. Lahke muuseumirahvas tutvustas meile Juhan Smuuli kodutalu , Koguva küla kooli  ja Muhu rahvariiete näitust. Saime ka väga põneva ülevaate saare ajaloost tervikuna ja Koguva küla ajaloost ning siinsetest elanikest.

Kolmandal päeval ärkasime varem, et kohe päevavalguse saabudes liikuma hakata. Tee viis meid Rinsi külla, kus külastasime ühte kahest õigeusu kirkust Muhus. Kirik näeb külateelt lähenedes päris suursugune välja ning seetõttu tekkis küsimus, et milleks ehitati nii uhke õigeusu kirik. Lähemal uurimisel selgus aga, et 19. sajandi teisel poolel pöördus ligi 70 protsenti muhulastest vene usku. Sellega loodeti parandada oma elujärge, kuna tsaariusu pooldajail oli mitmeid eeliseid.

Nüüd olid veel mõned kilomeetrid käia ning ees hakkas terendama suur, valge ja uhke ehitis – Liiva kirik. Tegemist Liiva külas asuva Muhu Katariina kirikuga, mis on ainus keskaegne omalaadne ehitis saarel. Kirik olla omal ajal ehitatud nii, et seda saaks ka kaitserajatisena kasutada, sellele viitavad tõepoolest ka väga paksud kivimüürid ja kitsad aknad, mis asetsevad maapinnast kõrgel. Liiva küla ehk Liiva linna, nagu muhukad seda ise nimetavad, puhul on tegemist suurima elanike arvuga külaga saarel.

Liival oli meil valida, kas jätkata teekonda piki Kuivastu-Kuressaare maantee äärt jalgsi Kuivastu poole või kasutada kõrvalise transpordi abi, et vältida pikka ning tuima kõmpimist maantee ääres. Sarnaselt eelmise aasta sügismatkaga, kus saime mõnda aega murutraktori järelkärus sõita, õnnestus ka sel korral jalavaeva vähendada, see kord küll mitte nii eksootilise sõiduriistaga. Nimelt tuli meile appi muhe kamp Muhu noori, kes meid oma bussiga sadamale lähemale viis. Siinkohal tänud Oliverile ja Jaanile!

Oliver juhatas meile ka paar kilomeetrit enne Kuivastu sadamat kätte teeotsa, kus saime matka lõpu mööda vana Kuivastu-Kuresaare maanteed käia ning seda uudistada.

Niisiis olime kella ühe paiku päeval jõudnud sadamaase ja saime ka kohe laevale. Kolme päeva matkamisega olime läbinud 40 km jalgsi ning ligi 7 km bussiistmel, teinud tiiru läbi suurema osa Muhust (vaatamata jäi sel korral saare põhjaosa), näinud palju kauneid saare talusid ja suvilaid, kadakaseid karjamaid ning kilomeetrite kaupa kiviaedasid.

Järgmiste matkadeni!

Osalesid: Ain, Antti, Uuve

Teksti autor: Antti Loks

Matka pilte saad vaadata siit

pixelstats trackingpixel

Rubriigis: Uudised,Toimunud matkad | 1. dets.. 2009

Eesti Matkaliit